Teekummel (Chamomilla recutita) on maailma tuntumaid ravimtaimi. Teda on lihtne kasvatada, tal on väga mitmekesine ravitoime ja taime kasutamine on suhteliselt ohutu. Paljud ravimtaimed on liigsel tarvitamisel meie organismile küllaltki ohtlikud, teekummelit võib aga üpris julgesti kasutada. Teekummel kasvab peaaegu igasugusel pinnasel ning ei vaja mingit väetamist. Ta on nii tugeva kasvuga taim, et võib muutuda isegi umbrohuks. Seda taime on nii väärtuslikuks peetud, et paljudes maades on teda isegi suurtel põldudel kasvatama hakatud, ka Eestis. Tegelikult on kõik meie teekummelid kunagi alguse saanud kultuurpõldudel kasvanud taimedest, sest teekummel pole meie põline asukas. Teekummel on tulnukas ka paljudes teistes maailma maades peale meie kodumaa.
Ainsaks probleemiks selle hea ravimi saamisel on taime korjamine. Kindlasti teate, kui väikesed on teekummeli õisikud, nende läbimõõt jääb alla kahe ja poole sentimeetri. Neid tuleb aga käsitsi korjata ja see on väga tüütu ning aeganõudev töö. Pärast õite korjamist vajatakse veel suurt pinda, kuhu õied kuivama laotada. Kuivatatult on aga ravim tunduvalt kergem kui korjates. Nii on kummeliga tükk tegemist, kuid egas siis muidu head asja saa.
Mis selles taimes siis nii eriliselt väärtuslikku on? Teekummeli võite juba kaugelt ära tunda tugeva meeldiva kummelilõhna järgi. See on tingitud peamiselt selles taimes leiduvast eeterlikust õlist, kuid temas leidub veel palju teisigi kasulikke aineid, näiteks vitamiini C. Kokku saame kummelitee, mis on erakordselt tugeva põletikuvastase ja ülitundlikkust vähendava toimega. Köha puhul ravib ta kergesti köhimisel tekkivad pisikesed haavad. Samuti leevendab ta tõhusalt kõiki seedeteede ja hingamisteede põletikke, ning gaasidest tingitud kaebusi, kuid ravib ka maohaavandeid. Kummeliteest saab abi ka hambavalu ja igemepõletiku puhul. Välispidiselt võib teda kasutada kompressidena silmade põletike või väsimuse korral, samuti haavandite raviks ja naha ülitundlikkuse vähendamiseks (allergilised nähud ei ilmu nii kergesti). Kummeli imetegudel ei tule lõppu veel niipea. Olgu vaid öeldud, et ühekordseks teeks võiks võtta teelusikatäis kuivatatud õisi poole klaasi keeva vee kohta. Enne joomist peaks tee seisma umbes viis minutit. Kummelist on saanud koostisosa ka lugematutele ravitoimega salvidele, kreemidele, šampoonidele ja palsamitele.
Segamini võib teekummel minna sagedamini lõhnava kummeli ja kesalillega. Lõhnav kummel on ilma valgete keelõiteta ja tavaliselt väiksem ning pole nii õrn. Kesalill on aga vastupidi suurem ning ka suuremate õisikutega. Kuid kesalille õisiku keskosa pole kuhjakujuline ning seest õõnes, nagu on see teekummelil. Kesalillel pole ka iseloomulikku kummelilõhna, ta on pigem lõhnatu.
Lõhnav kummel
Foto: Wikipedia
Lõhnav kummel (Chamomilla suaveolens) on tuntud ravimtaime teekummeli tagasihoidlikum sugulane. Ta on väiksem nii kasvult kui ka kasulike ravitoimetega ainete sisalduse poolest. Kõiki teekummelis olevaid kasulikke aineid lõhnavas kummelis polegi, näiteks ülitundlikkust vähendavat ainet. Seega ei aita lõhnav kummel allergiliste haiguste puhul nii tõhusalt kui teekummel. Nii kasutataksegi teda sagedamini vaid välispidiselt, mitte sissejoodava teena. Juuste pesemisel annab ta enam-vähem sama hea tulemuse kui teekummel.
Ehkki lõhnav kummel jääb paljuski teekummelile alla, on ta siiski väärtuslik ravimtaim. Eelkõige seetõttu, et teda on tunduvalt lihtsam koguda ning sageli kasvab ta taluõuedel lausa massiliselt. Ohtralt kasvab teda äärelinnade majahoovides, kuid linnast ei maksa ravimtaimi siiski koguda. Lõhnavat kummelit leiab kõige sagedamini kinnitallatud mullaga kohtades, näiteks jalgradadel. Ka taimed ise on väga tallamiskindlad. Sellise kasvukoha on lõhnav kummel vallutanud seepärast, et tal on vastav levimisviis. Kui ta kasvab teeradadel, siis astuvad talle kindlasti paljud jalad peale. Kuid jalgade külge saab jätta oma seemned ning nõnda neil on võimalus rännata uude sobivasse kasvukohta. Kui aga keegi appi ei tule, siis peab lõhnav kummel laskma oma seemned tuulel laiali kanda. Kuna lõhnav kummel kasvab sageli ka loomade jalge all, siis ongi ta saanud nimed loomakummel, õuekumme ja teised seesugused.
Teekummelist pole lõhnavat kummelit raske eristada. Ühisteks tunnusteks on neil tugev meeldiv kummelilõhn ja kuhikjas seest õõnes õiepõhi. Teekummelil on valged keelõied nagu härjasilmal. Erinevalt teekummelist on lõhnav kummel oma keelõied ära kaotanud. Nii koosnevad lõhnava kummeli õisikud ainult ühesugustest õitest - putkõitest. Putkõied on mõlemasugulised, see tähendab, et neis on olemas nii normaalne emakas kui ka tolmukad. Lõhnava kummeli õisikud on kollakasrohelised ja ümmargused. Sellistena meenutavad nad toorest rohelist õuna. Nii ongi üheks lõhnava kummeli väga laialt levinud nimeks saanud ubinhein, on ju õun teise nimega ubin.