Harilik kuusk (Picea abies) on Eesti metsade üks vanemaid asukaid, jõudnud siia pärast viimast jääaega umbes 11 000 aastat tagasi, et jäädagi
Näljahäda aastail on kuuseokkad olnud abiks loomasöödana, ka inimesed on saanud temast jõujooki ja tervisele muudki tuge. Kuuske peetakse ka tõhusaimaks tuberkuloosivastaseks abimeheks.
Ravimdroogina on võrdlemisi laialdast tarvitamist leidnud kuuse okkad, kasvud, käbid ja vaik, kuigivõrd ka koor. Nende toimeainete sisalduse kohta on eestikeelses kirjasõnas vähe andmeid pakutud.
Teada on, et okkais leidub võrdlemisi rohkesti C-vitamiini, aga ka A-provitamiini karotiini, klorofülli, samuti mineraalainete raua, kroomi, vase, alumiiniumi ja mangaani soolasid, eeterlikke õlisid ja parkaineid. Sisalduselt lähedased on ka kasvud.
Kuuseokkad ja -kasvud on virgutava, tugevdava ja elustava mõjuga, nad kiirendavad vereringet, parandavad vereloomet. Neil on leebelt diureetiline (uriinieritust soodustav) ning ka antibiootiline (mikroobidevastane) toime.
Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega vitamiin C allikad. Et põhjuseid söömiseks veel oleks, siis ravimina peaks kuusakasvutee või -siirup hästi mõjuma köha ning külmetushaiguste puhul, aitama ka väsimuse ja närvilisuse peletamisel, vereringe ja vereloome elavdamisel. Neil on isegi kergelt antibiootiline toime. Kuusekasve ja okkaid saab ka kuivatada ja jahvatada pulbriks, seda saab lisada ükskõik millisele toidule.
Droogi kogumisest Kuusekasve, mida mõni autor on nimetanud ka -pungadeks või -võrseteks, lõigatakse kinnituskoha lähedalt kevadel, kui nad on kasvanud 3–5 cm pikkuseks.
Kuuseokkaid võib koguda aasta ringi. Nopitakse kas okastena või lõigatakse koos lühikeste peente oksatippudega. Rahvameditsiini üleskirjutised teavad ka huvilisi, kes viivad jõulukuuse välja alles pärast okastest puhastamist, ka mahapudenenud korjatakse kokku ja pestakse sõelal. Okkaid säilitatakse samuti kuivatatult, eriti kui pole alati värskeid käepärast võtta.
Vaiku eritub aktiivsemalt küll maist oktoobrini, kuid selle kogumiseks ei ole ajalisi piiranguid. Vaiku valgub tavaliselt puusse tekkinud või tekitatud vigastuste kohale, katmaks seda välismõjurite eest. Algul on see võrdlemisi pehme, ajapikku aga tahkub, kõvastub.
Okkad ja nende kasutamine Sageli valmistatakse kuuseokastest vitamiinileotist: okkad hõõrutakse uhmris peeneks või lastakse läbi hakklihamasina, segatakse veega vahekorras 1:10, hapustatakse sidruniga, keedetakse 20–30 min ja lastakse 2–3 tundi tõmmata, siis kurnatakse. Juuakse skorbuudivastase ja üldtugevdava vahendina ½ kl päevas pärast sööki.
Kuuseokkaid (täpsemini okastega oksaotsi) on juba vanast ajast kasutatud peavalu vastu. Oksakesed tambiti peeneks, asetati kahe linase riidetüki (või ühe kahekorra keeratu) vahele, saputati pisut sooja vett peale ja asetati ümber pea (või kaela).
Trahheiidi (hingetoru põletiku), bronhiidi (kopsutorude limaskesta põletiku) ja bronhiaalastma raviks kasutatakse tõmmist, kus 1 kl vee kohta võetakse värskena 40 g peenestatud või siis kuivatatult ¼ teeklaasi okkaid, keedetakse 20 min, lastakse 2 tundi tõmmata, kurnatakse ja lisatakse aurunud veekogus. Juuakse päeva jooksul ära 2–3 annusena. Samasuguse tõmmisega loputatakse angiini korral kurku (kuristatakse).
Artriidi (liigesepõletiku) puhul kompresside tegemiseks kasutatakse tõmmist, kus ½ kl vee kohta on võetud 10 g okkaid, keedetud 15 min, kurnatud ja aurunud veekogus taastatud.
Ninapolüüpide raviks pannakse 1 spl okkaid 1 klaasi keeva vette, lastakse 2–3 tundi tõmmata, kurnatakse. Juuakse hommikul enne sööki ½ kl. Olles 3 nädalat joonud, peetakse 3 nädalat vahet ja korratakse kuuri. Aastas tehakse 2 sellist 2-kuurilist tsüklit. Oluline on jälgida ka mõõdukat toitumisrežiimi. Efekt olevat suurepärane.
Okaste (või ka noorte kasvude) tinktuuri tarvitatakse välispidiselt puusa- ja luujooksva (reuma) puhul. Tinktuuri valmistamiseks võtta 5–10 osa viina ja 1 osa peenestatud droogi, lasta enne filtreerimist 1 nädal seista, vahepeal loksutada.
Kuusekasvud Kuusekasvude ravitoime on ligilähedaselt samasugune kui okastel. Kuulus botaanik Karl Linné on oma mälestustes rääkinud laplastest, kes ravisid pohmelust, sidudes ümber pea peeneks hakitud kuusekasve.
Kuusekasvuteed (nagu okaste omagi) on kasulik juua kevadväsimuse vastu. Kevadel võiks kuusekasve süüa ka niisama või lisada salatile.
Kuusekasvudel on hea rögalahtistav ja antibiootiline toime, sellepärast tarvitatakse nende teed mitme haiguse puhul, nagu bronhiit (ka krooniline), angiin, köha ja üldse külmetushaigused.
Pakutakse kahte retsepti:
* 1 spl kasve valada üle 1 kl keeva veega ja lasta tõmmata 10–15 min. Juua ½ kl kaupa soojalt kuni 2 kl päevas.
* 1 spl kasve valada üle 1 kl keeva veega, lasta soojalt sissemähituna (või termoses) tõmmata 4–6 tundi, kurnata ning juua päeva jooksul väikeste lonksudena (1 klaas).
Närvinõrkuse, emakaverejooksu, valgevooluse ja südame laienemise korral kasutatakse kuusekasvude vanne. Keedetakse kuni 2 kg kasve 3–4 liitris vees ja kurnatakse see vannivette, mille soojuseks 34 °C. Vannis ei soovitata olla korraga kauem kui 20–30 min.
Kuusekasvusiirup aitab külmetushaiguste, hingamiselundite viirusnakkuste, gripi, kopsupõletiku, angiini, neelu- ja kurgupõletiku korral.
Võtta 1 osa kuusekasvude kohta 3–4 osa vett, keeta 10–15 min, kurnata läbi sõela, lasta settida ja kurnata uuesti läbi millegi tiheda. Siis segada 0,5 l keeduvee kohta 0,5 kg mett ja 5 g taruvaiku (suurema või väiksema koguse korral jälgida omavahelist suhet). Soojendada 35–40 kraadini ja jahutada. Võtta enne sööki 1 spl ja hoida allaneelamise eel kaua suus. Rohtu tuleb hoida külmikus.
Pakutakse veel teist retsepti. Võtta 1 osa kasve ja 4 osa vett, lasta seista ½ tundi ja panna siis nõrgale tulele, kuumutada aeglaselt keemiseni. Hoida kuumas ½ tundi, seejärel kurnata ja alustada vedeliku aurustamist, milleks võtta laia suuga pott. Töö kestab hulk tunde ja vedelik ei tohi keeda, vaid aeglaselt aurata. Kindlasti tuleb vedelikku ka segada. Kui algsest vedelikust on jäänud umbes kümnendik, mõõta see, segada samas mahus toorsuhkrut ja kuumutada seni, kuni suhkur on sulanud. Valada kuumalt pudel ääreni täis ja sulgeda, hoida jahedas. Siirupit võtta 1–2 tl 2–4 korda päevas. On tervise taastamise kõrval lastele ka hea kosutaja.
Ravitõmmis kasvudest või käbidest Järgnevalt üks retsept, kus võib kasutada ükskõik kumba, kas kasve või käbisid.
Kui okaste või kasvude kirjasõnas pakutud retseptides ei toonitata enamasti droogi peenestamise vajadust (ehkki sel juhul lahustuvad toimeained tõesti paremini), siis käbide puhul ei jäeta seda vajadust üldjuhul mainimata.
½ l vee kohta võtta ½ klaasitäit droogi, ajada keema ja keeta segades 30 min, lasta veel 15 min tõmmata, kurnata läbi kolmekordse marli, pigistades droogi läbi. Inhalatsiooniks (auru sissehingamiseks) kasutada tõmmist 60–80 °C juures 2–3 korda päevas, kuristamiseks (3–4 korda päevas) peetakse sobivaimaks temperatuuriks 35–40 °C.
Inhalatsiooni ja/või kuristamist (loputamist) kasutatakse raviks trahhiidi (hingetoru põletiku), angiini (ägeda kurgumandlite põletiku), tonsilliidi (kroonilise suulae- ja mandlipõletiku), larüngiidi (kõripõletiku), farüngiidi (neelupõletiku), nina kõrvalurgete põletiku, kopsupõletiku (sh kroonilise) ja bronhilaiendite korral.
Nohu, riniidi (ninalimaskesta põletiku) ja haimoriidi (ülalõuaurke põletiku) puhul tilgutada sama tõmmist (30–35 °C juures) kummassegi ninasõõrmesse 5–10 tilka.
Kuusekäbidest tee joogina tarvitamiseks võtta ¼ kl purustatud käbisid ja valada neile 1 liiter vett. Keeta tasasel tulel, kuni kolmandik vedelikust on aurunud. Kurnata ja juua 3–4 korda päevas 30–40 min enne sööki 1 klaas. See aitab tugeva kroonilise köha, tuberkuloosi algstaadiumi, nakkuste ning hingamisteede haiguste puhul.
Kuusevaigust Kogu Põhja-Euroopas on kuuse (või ka mõne teise okaspuu) vaik olnud tänapäevase närimiskummi kauge ja tervislikum eelkäija, mida olevat kasutatud juba kiviajal. Soomes säilis vaigu närimine kohati kuni 20. sajandi alguseni. Seda närisid eriti lapsed ja vanamemmed. Ja mitte ainult ajaviiteks, vaid see desinfitseeris ka suud, hoides hambad valged ja tugevad ning igemed terved. Eestist on vaigunärimise kohta säilinud andmeid üsna napilt.
Närimisvaiguks sobis kuiv kõvastunud vaik, mis oli mitu aastat katnud kuuse külge tekkinud haava. Värsket pehmet vaiku närimiseks ei kasutatud, sellele leiti teisi kasutusviise.
Tänapäeval soovitatakse kuusevaiku närida angiini puhul, siis pidavat tõbi kiiresti mööduma.
Juba 1767. aastal kirjutas arst ja publitsist P. E. Wilde enda väljaantud esimeses eestikeelses ajakirjas „Lühhike öppetus…”: „Sinna isse tead, et se vaik on hea mitme asjade sees sinno maias, sepärast korjad sinna sedda mitte üksipäinis omma riistade polest, vaid sinna panned sedda ka plaastri assemel omma paisede ja havade peäle, kui se on pehmeks tehtud; vaigoga tombad sinna ka pilbad välja. Se on keik hea, vaigo sees on küll hea väggi, temma kissob sedda kurja havade seest välja.”
Värsket pehmet kuusevaiku sai pealemäärimiseks kasutada ka ehedalt, ilma millegagi segamata. Vaiku on peetud heaks haavarohuks, see on andnud häid tulemusi nii ärahõõrutud kohtade kui ka mädanevate haavade ravil, abi on saadud ka märja ekseemi ja troofiliste haavandite korral.
Ants Viires kirjutab raamatus „Puud ja inimesed”: „Väiksemate umbsete, mädaste või pakatanud haavade peal oli kuusevaik suurepäraseks haavarohuks. Ka kasutati seda naha lõhenemise puhul. Eriti hea olnud „umbse puu vaik”, kuid seda juhtus vaid harva mõne puu seest natuke leidma.”
Kuigivõrd kasutatakse raviks ehedalt ka kuivanud vaiku, seda enne pulbriks peenestades. Eriti soovitatakse seda puistata põletushaavadele, võivat parandada kahjustuse juba mõne päevaga.
Eheda vaigu kasutamise kõrval valmistatakse sellest ka salvi, sest vaigust valmistatud haavasalvi puhastavat toimet on peetud eheda vaigu omast veel paremaks. Kuumutades vaik sulab ja seda on siis võimalik segada teiste komponentidega.
Vaigusalvist ja muustki Eesti Rahvaluule Arhiivis (ja kahtlemata mujalgi) on talletatud meie esivanematelt pärinevat teavet, sh retsepte kuusevaigust plaastrina kasutatavate salvide valmistamiseks.
Näiteks on Kanepist kirja pandud, et seal võeti 4 osa puhast vaiku, 1 osa searasva või võid, 1 osa vaha (veel parem: tarupigi), mõni tilk (teises redaktsioonis 1 spl) rukkiorase mahla, pisut soola ja keedeti segu 5–10 min.
Räpinas võeti 1 osa vaiku, 1 osa mett, 1 osa rukkijahu ja ½ osa värsket rukkiorast.
Kodaveres valmistati plaastrit võrdsetes osades vaigust, meest ja magedast võist või searasvast.
Kanepist talletatud retsept on tänapäeval sagedamini kasutatav ilma orasemahla ja soola lisamiseta, kusjuures vaigule ja magedale võile lisatakse kolmanda komponendina taruvaiku. Parandab tõhusalt haavu, paistetusi ja põletusi. Kasutatakse ka närvivalu ja reumast puretud liigeste raviks.
Raskesti paranevatest haavadest ja haavandeist ning isegi viimastest tekkinud vähkkasvajatest olevat jagu saadud salviga, kuhu on segatud võrdsetes kogustes kuusevaiku, mett, võid ja peenestatud kuumutatud ja kurnatud mugulsibulaid.
Mädanevate haiguskollete ning paistetuste raviks on valmistatud ka salvi, kus on enam-vähem võrdsetes kogustes kuusevaiku, searasva ja kasetõrva.
Leidub ka neid, kes peavad lambarasva searasvast paremaks. Salvi valmistamiseks, mis olevat eriti hea troofiliste haavandite, mädanema läinud operatsioonihaavade ja umbmädaniku raviks, keedetakse pisut pehmet kuusevaiku ja kurnatakse läbi marli. Siis lisatakse 2 osale vaigule 1 osa lambarasva, aetakse segu uuesti keema, segatakse ja salv ongi valmis. Selle salviga on eemaldatud ka konnasilmi: määrida seda ohtralt konnasilmale, katta paberiga ja mähkida mitmeks päevaks kinni. On parandatud ka hemorroide: määrida neid väljast ja torgata pärakusse salviga kaetud toorest kartulist lõigatud küünal. Häid tulemusi on saadud ka vistrike, ekseemi ja isegi luutuberkuloosi puhul.
On valmistatud ka salve, kus või või loomarasva asemel on tarvitatud taimeõli või mõnda muud rasvainet. Võib kasutada näiteks päevalilleõli, et salv jääks konsistentsilt vedelamaks ja seega haavale paremini määritavaks, pealegi on päevalilleõlil endalgi häid raviomadusi. Üks retsept sisaldab veel saialilleõisi ning seda on tarvitatud ka raskesti paranevate paistetuste ja tursete korral. Võtta 2 osa taimeõli, 1 osa kuusevaiku ja suvaliselt saialilleõisi (saialille kasutatakse haavade ravil ka omaette salvina). Keeta 15 min, jätta ööpäevaks seisma, kuumutada uuesti ja kurnata väikestesse pudelitesse.
Kuusevaigust valmistatakse ka tinktuuri. Selle valmistamiseks võtta 1 osa vaiku, valada 5–10 osa viina peale ja lasta kuni 10 päeva jahedas tõmmata, vahepeal sageli loksutada, filtreerida soovitatakse läbi linase riide. Tarvitada seespidiselt närvivalude, kõhuvalu ja reuma raviks.
Veel üks võimalus. Sulatada võrdsetes kogustes kuusevaiku ja kollast vaha, jahutada, panna väike tükk segu kuumadele sütele või tulisele pliidile ja hingata kroonilise köha või bronhiidi korral sealt tõusvat suitsu sisse.
Tuleks veel lisada, et vaigupreparaate soovitatakse hoida võimalikult jahedas kohas.
Lõpetuseks Kuuseokka-, -käbi- ja -kasvuteed ei tohiks juua mitte üle retseptis lubatud normi ja mitte üle 3–4 nädala järjest. Kui on vaja teist kuuri, pidada 7–10 päeva vahet ja vahelduseks kasutada mõnda teist ravimtaime
Allikas: Heino Sõrm - Kuusk ka väljspool jõuluaega / www.elukiri.ee