Üsna levinud harilik vereurmarohi (Chelidonium majus) kuulub magunaliste sugukonda ja on tuntud eelkõige kui umbrohi, aga teda on kasutatud ka nii ravimtaimena kui taimekaitsevahendina.
Vereurmarohi kasvab enamasti varemeil, teede ja aedade ääres, laokile jäänud prahi- ja kompostihunnikute ümbruses. Aga ka puude ja põõsaste varjus. Kasvamiseks eelistab niiskemapoolset toitaineterikast mulda. Umbrohuna pole ta just kuigi tülikas, teda on lihtne välja kitkuda sest risoom on lühike.
Taim on umbes 30-60cm kõrgune. Lihtsarikaisse koondunud väikesed õied on kollased ja nelja kroonlehega. Õitseb maist septembrini. Sulgjad lehed on pealt helerohelised, alt sinaka varjundiga. Veidi karvased varred on sõlmilised ja õõnsad, sisaldavad oranžikat piimmahla. Piimmahl on mürgine, sisaldades enam kui 30 alkaloidi. Nahale sattudes võib piimmahl põhjustada tundlikemal nahaärritusi ja haavanditeks muutuvaid põletusi. Eralduva oranži piimmahla ja kummalise, veidi mõrkja lõhna tõttu on taime katki murdes ka lihtne ära tunda.
Ravimtaimena on vereurmarohu mahla ja lömastatud taime kasutatud soolatüügaste, konnasilmade, seenhaiguste, sügeliste ja kollaste nahaplekkide raviks. Kuivatatud ürt kuulub mao-, soole- ja sapivaevusi leevendavate teede koostisse. Enne tarvitama asumist tasuks kindlasti nõu pidada arstiga, kuna taim on mürgine.
Taimekaitsevahendina kasutatakse kogu maapealset osa taime õitsemise ajal. Neljast puhmast valmistatud materjalile (peenestatakse) valatakse 10 liitrit vett. Lastakse seista 10-20 minutit, misjärel vedelik muutub pruuniks. Seejärel kurnatakse ja kasutatakse pritsimiseks. Lahus sobib lehetäide, maipõrnika tõukude, lehekirpude, traatusside jt kahjurite tõrjeks.
Kuivatatud ja peenestatud vereurmarohust saab teravalõhnalise pulbi maakirpude tõrjeks.