Madarate suures perekonnas on üle neljasaja liigi, nad on levinud kogu maailmas. Eestis kasvab neid siiski vaid neliteist. Esmapilgul võivad madarad tunduda üksteisega väga sarnased, kuid lähemal uurimisel tulevad nähtavale selged erinevused. Kõigil neil asuvad kitsad lehed ringina ümber varre, ehk nagu öeldakse: männases. Esimene asi, mida vaadata, ongi see, et mitu lehte männases asub. See on küllaltki kindel arv. Osadel liikidel on neid neli, teistel kuus või rohkem. Hobumadar (Galium verum) kuulub teise rühma. Teiseks võiks vaadata, kas vars on kare või mitte. Kare tähendab siin seda, et taimed jäävad väga kergesti kõikide riiete ja isegi palja naha külge. Sellised on ühed põlluumbrohud, mida olete ka kindlasti näinud. Hobumadar selline ei ole. Nüüd on meil sõelale jäänud vaid kaks tavalist ja üks haruldane liik. See haruldane kasvab niisketes kohtades, tavalised aga mõlemad kuivadel niitudel või hõredates männimetsades. Hobumadara tunneb ära ümara varre järgi. Teine liik on pehme madar, tema vars on näppude vahel rullides selgesti neljakandiline. Kõige lõpuks olgu öeldud, et on ka üks hobumadara kiirmääramismeetod: kui ta õitseb, siis ei ole meil vaja teisi tunnuseid peale õite värvi. Meie madaratest on ainult hobumadaral täiesti kollased õied.
Kuna hobumadara õied on hästi intensiivselt kollased, siis on nad võetud kasutusele ka riide värvimisel: nad annavad puhta kollase värvuse. Kuid madarate tuntust värvitaimedena tõendab veel seegi, et ka hobumadara risoomi ja juuri on samal otstarbel kasutatud. Maa-alustest osadest saab punast värvainet. Õied pakuvad huvi putukatele. Kui kummarduda hobumadara suure õiepöörise kohale, siis võib tunda tugevat meeldivat aroomi. On arusaadav, et see ei teki niisama. Selle taime õied on rikkad mesimagusast nektarist, see seda lõhna tekitabki. Lõhn on vajalik tolmeldajate kohalemeelitamiseks, nektar on neile aga tasuks töö eest. Hobumadara õied on vaid mõne millimeetri suurused, kuid neid on koos nii palju, hobumadarat hindavad meetaimena isegi suured mesilased, rääkimata mesinikest. Hobumadara suhteliselt pikad varred on küllaltki pehmed ja nii heaks toiduks ka kõigile taimtoidulistele loomadele, nii kodus peetavatele kui ka metsaelanikele.
Hobumadar on ka ravimtaim. Tema head omadused tulenevad eelkõige tugevast põletikuvastasest toimest. Tee jaoks võetakse teelusikatäis kuivatatud taime tipmisest osast ja valatakse peale klaas kuuma vett, juua võib peale veerandtunnilist tõmbamist. Ta aitab reuma, maksa- ja neerupõletike ning verehaiguste korral. Huvitav on madarast tehtav salv. Selleks võetakse võrdsetes kogustes võid ja madara mahla. Need segatakse ja ongi valmis suurepärane rohi haavandite ja ekseemi raviks.